Nii pikalt pole midagi kirjutanud! Eks mul ole omajagu neid poolikuid projekte, millest varem või hiljem kirjutada tahan. Mõni hakkab loodetavasti varsti valmis saama, teistega alles alustan ja mõni kestab veel terve aasta enne, kui tulemusi jagada saab.
Üks ammune soov aga sai nüüd täidetud. Üle pika aja võtsime end kätte ja läksime metsa. Natuke piinlik on tunnistada, et Mõmm polnudki seni veel oma 15 elukuu jooksul metsas ööd veetnud. Nüüd teame, et tema pärast ühtki reisi ära jätma küll ei pea, pigem vastupidi, tema heaks peaks hoopis rohkelt metsareise planeerima, lühemaid ja pikemaid, soovitavalt ikka pikemaid, sest kaks päeva polnud tema jaoks kaugeltki veel küllalt.
Kuna ööd on veel jahedad, siis otsisime Loodusega koos andmebaasist sellist metsaonni, kus oleks onnis sees võimalik tuld teha, et ruumi veidi soojendada. Valisime välja Rebasmäe metsaonni, kus piltide järgi tundus, et meie kaheinimese madrats võiks põrandale mahtuda, pakkisime ilmselgelt liiga palju asju ja asusime teele. Ilm oli imeilus ning meeleolu puhkusreisile sobiv.
Meie varustus:
- täispuhutav madrats ja pump
- tekk, padjad ja magamiskotid (pigem rohkem kui vähem, eks! Kõik läks kasutusse ka)
- Lapsele ohtralt vahetusriideid – õhemaid ja paksemaid pluuse, pusasid, pükse, kombekaid, jopesid, mütse ja kindaid; kaks komplekti villapesu, üks õue, teine magamiseks; vihmariided (lapse riietega pingutasin ohtralt üle aga seda teadsin juba ette, eelistasin valmis olla igasuguseks ilmaks ning hommikust õhtuni kestvateks mudamängudeks)
- enestele vahetusriided ja jalanõud
- toidukott. See oli meil uhke! Sealt võis leida peaaegu kõike võileivakraamist valmis tehtud võileibadeni, kodus valmis keedetud juurikatest ja munadest konservipurkideni ning puuviljadest küpsisteni. Loomulikult olid toidukotis ka veepudelid, kausid, tassid, lusikad, kahvlid ja terav nuga ning köögipaberirulli lõpp
- Ghillie kettle ja katelok, mida me siiski sel reisil ei kasutanud
- küünlad ja tikud
- pildimasin täislaetud akudega
Rebasmäe onni meie madrats siiski ei mahtunud aga tegime väikese jalutuskäigu allikani ning pidasime lõunat koos ühe toreda kahe lapsega perega, kes istusid juba enne meid lõkke ääres. Mõmm nautis nii väga teiste laste seltskonda, et kui nood end minekule asutasid, siis ta lehvitas meile head aega ja asus esimese hooga nende järel teele. Ei tea, kas asi oli selles, et teised liiga kiiresti ees ära läksid või selles, et omad on ikka ka armsad aga üsna ruttu keeras ta õnneks otsa ikka ümber ja läks ag-ajalt meie poole kiigates hoopis metsa avastama.
Algaja loodusteadlane
Ega meil palju valikuid ei olnud. Ainus teine tasuta onn selles piirkonnas paistis olevat Liipsaare metsaonn. Ei tea, kuidas me selle onni tutvustuse peale varem ei sattunud aga seal on ju lausa kamin ja pliit koos soojamüüriga ning põrandapinda kasvõi 5 madratsi jagu. Asusime kibekiirelt teele, natukene lootes, et matkahooaeg ei ole veel nii usinasti käima läinud, et esmaspäeva õhtul onnid kõik hõivatud oleks aga siiski piisavalt suures hirmus, et peame ehk ikka samal õhtul koju tagasi sõitma, sest telki polnud meil üldse kaasaski. Õnn oli meie poolel, onn oli tühi!
Sättisime end kohe sisse – pühkisime põranda, nihutasime mööbli sobivasse kohta, pumpasime madratsi täis ning tegime voodi valmis.
Ja siis matkama! Liipsaare onn on hästi sobivalt Meenikunno matkaraja (5,8 km) ääres. Pool rada viib mööda laudteed üle raba, teine pool läbi metsa. Mäletasin viimasest matkakorrast hästi, et metsane rajapool tundus tohutult pikana, seega alustasime sellega, et lõpetada mugaval laudrajal. Mõmm kolis üsna ruttu mulle kandekotiga selga ning jäi peagi magama ja hea oli, sest metsane rada oli endiselt tohutult pikk ja märgade kohtade tõttu ka üsna vaevaline. Omal jalal poleks ta sealt küll läbi tulnud ja ärkvel olles oleks ta ilmselt üsna pahur olnud kui me märjast kohast möödumiseks mööda mahakukkunud puid ja võsa turnisime, kuuseoksad pidevalt silmis.
Metsa lõppedes lõppes ka lapse uni. Tegime Päikeseloojangu metsamaja juures väikese puhkepausi, tõdesime, et 65 € võtmeraha ööpäevase metsamaja kasutuse eest ei olegi palju kui sõpradega koos metsaretk ette võtta ning kindla peale välja tahaks minna, et öömaja mööda ilma taga otsima ei pea ning asusime jälle teele. Seekord kolmel jalapaaril. Uni mõjus lapsele hästi, oi kui tore oli nüüd rabas iga taimekese järele haarata, mööda laudteed joosta ja laudade vahelt läbi piiluda.
Raja lõppedes olime väsinud ja näljased, Fredy asus kiiresti puid lõhkuma ja lõket tegema kuni meie toiduvarude seast parimaid palu otsisime. Mina sain kõhu küll ammu enne täis kui lõkkelt sooja toitu saama hakkas. Enne päris suure pimeduse saabumist kolisime tuppa ümber, et seal ka tuli üles teha. Ebameeldiva üllatusena selgus, et kamin ajab suitsu sisse aga pliit töötas õnneks nii nagu peab ja kamina asemel valgustasime tuba küünaldega.
Öö oli pikk, vähemalt minu jaoks, sest esiteks oli tuba ikkagi jahedavõitu, hoolimata magamiskotist ja tekist. Teiseks ehmatas üks toimekas hiir mind mitmel korral ärkvele just siis, kui hakkasin unne vajuma. Jõudsin enne uinumist imestada oma naiivsuse üle ning lubada endale, et telk ei jää meil enam kunagi maha, sest hiirtega maja jagamisest on mul üsna küllalt. Muretsesin ka Mõmmi pärast, sest hoolimata rahulikust unest kahtlustasin, et ka temal võib jahe olla. Minu hirm oli õnneks asjatu – käed, mis kippusid pidevalt teki alt välja tulema olid kogu öö jooksul soojad. Seljas oli tal siidi-villa aluskombe, villasokid, poolvillane vahekombe ja merinovoodriga magamiskott. Magas ta meie vahel, katteks ka minu magamiskoti serv ja tekk, mis kattis meid kõiki. Hommikul tervitas meid ääretult rõõmus väikelaps, kes ei suutnud ära oodata, millal jälle õue avastusretkele pääseb.
Tere hommikust sõbrad, päike ja Maa
Mõned mänguasjad olid meil kaasas küll aga nendest ei tundnud küll keegi puudust, käepärast olid ju hoopis oksad ja okkad, käbid ja kivid, sammal ja lilled!
Koju jõudes olime küll väsinud, kuid siiski rõõmsad ja täis uut entusiasmi. Loodetavasti leiame edaspidi aega igal kuul vähemalt korra koos matkama minna. Järgmise sihtkoha valisime isegi juba välja.
Lumilaane 